Valame katseklaasi 2-3 cm3 kaalimnitraati. Kinnitame katseklaasi statiivile ning kuumutame gaasipõletil. Kui kogu sool on ära sulnaud, tuleb kuumutamist pisut jätkata, kuni on näha väikeste mullide eraldumist. See tähendab, et kaaliumnitraat hakkab lagunema ning tekib kapnik (2KNO3 =KNO2 + O2), mis eraldub gaasina. Nüüd on paras aeg visata vedelikku hernetera suurune söetükk. Mõne hetke pärast on näha, kuidas söetükk hakkab vedelas kaaliumnitraadis hüpeldes intensiivselt põlema ning eraldub süsinikdioksiid (C+O2=CO2).
Kui katset korrata ning lisada kaaliumnitraadile söe asemel puhast väälit, on tulemus tunduvalt efektsem. Väävli põlemine toimub järjestikuste heledate valgsusähvatustega (põlemisreaktsioon S + O2 = SO2). Eralduv vääveldioksiid on väga mürgine. Kindlasti ei tohi sütt ja väävlit samasse katseklaasi panna, sest tormiline reaktsioon võib nõu purustada.
Just samadest komponentidest (kaaliumnitraat, väävel ja süsi) segatakse kokku ka suitsev püssirohi. Kaaliumnitraat on selles segus oksüdeeriv komponent. Suitsevat püssirohtu kasutatakse tänapäeval laialdaselt pürotehnikas. Selle avastasid Hiina alkeemikud juba 9. sajandil, kui nad otsisid surematsue eliksiiri. Tollel ajal kasutati ni salpeetrit kui ka väävlit kaunis laialdaselt meditsiinis. Nimi salpeeter tuleb ladinakeelsest sõnast sal petrate, mis tähendab kivisoola. On teada, et kaaliumnitaat ja ka teised nitraadid aitavad kõrge vererõhu vastu ja ravivad ka angiini.
Allikas:
Indrek Tulp. 2008. Põrgu katseklaasis. - Tarkade Klubi, nr 16, lk 58-59.